125. lennu lõpukell oli esimene kord, kui mulle jõudis kohale, et lõpuni on jäänud vaid 1 aasta... 1 aasta ja siis ongi kõik... Aga vastupidi ootustele, olid mul aktusel eelmisel aastal silmad rohkem märjad kui sel aastal. Küllap tuleb see sellest, et peale esimest šokki, et kool on lõppemas, sai selle üle nii mõnigi kord peaaegu et pisaraid valatud, kuna nii uskumatu kui see ka ei tundu, on kooli lõpetamine siiski ka kurb sündmus... See aasta aktusel aga, iga kord kui hakkas pisar silma tulema, vaatasin ma enda ees seisvale väikesele koolikaaslasele otsa, kuidas ta süütult ringi vaatas, meie rahvarõivaid uuris ja muretult oma mõtteid mõtiskles... Tagasi mõeldes on selline tunne, nagu meie oleksime sellel aktusel järje edasi andnud oma 1.-2. klassi sõbrakestele, et nemad meid tulevikus siin asendaks ja elus hästi hakkama saaks.
Aktusele järgnes aga osa, mida eelmine aasta sai ainult kaugelt pealt vaadatud - käsikäes kogu lennuga koolimaja ja vanalinna läbijooksmine. Sellest eredaimad hetked olid TIKis täiest kõrist "pumm-tšiga-pumm" hüüdmine, vanalinnas turistide kaamerate eest läbi jooksmine, omaenda koolis noorematele kaaslastele "miks nii mornid!? nagu oleks veel mitu aastat koolis vaja käia või midagi" hõikamine ja 126.lennule nii armsaks saanud Pätsist läbituhisemine. Aga vastupidiselt kartustele elas isegi minu üleni valge rahvariietus müüridel turnimise ja Keesi autost läbi pugemise enam-vähem puhtalt üle.
Kogu abituuriumi ainus negatiivne hetk kogu selle päeva jooksul oli ilmsel see, kui nagu tavaliseltki pärast 5ndat tundi söögijärjekord tekitati, teatati meile, et meie ei saagi enam süüa...
Õnneks olid järgnevad paar tunnikest nii tihedalt sisustatud, et alles kui vabaõhumuuseumis rikkalikult kaetud laua taha maha istuti, tuli meelde, et peaks sööma ka. Pärast paari tundi veinestamist, tantsimist ja mängimist, olid ka õpetajad sunnitud tõdema, et me oskame arvutada, rahaga ümber käia, kosjasobitajat mängida, pere luua ning et me oleme valmis iseseisvaks eluks.
Nüüd on aga ainult veel järgi jäänud eksamitel 3-kohalisi tulemusi saavutada, nagu meil aktusel õpetajate rõõmuks teha kästi. Nii et...
Õnn kaasa Sõbraksed!
No comments:
Post a Comment