Pärnu lennujaam

Mulle keegi mainis just vihjena, et ühtegi blogisse pole ühtegi uut postitust ka tulnud - pole midagi lugeda (minu oma siis 'õrna vihjena' nimeliselt välja tuues). Peab mainima, et tal oli õigus. Ma olen tegelikult mitu korda tulnud sellele mõttele, aga pole ilmselgelt selleni jõudnud.

Vaade perroonile Pärnu Lennujaama tornist.

Üks asi, millest ma rääkida tahtsin oli Pärnu Lennujaam, kus sai sel suvel päris omajagu aega veedetud. Päris mõnus oli hommikul hävitaja-müra peale piisavalt üles ärgata, et end natuke kergitada, näha pilust kardinate vahel kahte madalat ülelendu tegevat hävitajat ning siis edasi magada. Iga päev seal nii tegus ei olnud, vahepeal oli paar nädalat täielik vaikus ja ühtegi lennukit ei käinud. Samas, pärast vaikust on ikka torm - ühe päevaga käis läbi 7-8 lennukit. Enamus olid küll väikesed (ultra light lennukid, Piperid, Cessnad), aga leidus ka suuremaid pärleid.

See lennuk lausa kutsus pai tegema...

Uhkeim neist oli DC-3, paarkümmend soomlast käis siin puhkamas. Üli suur ja lahe lennuk oli :P

DC-3 all sai isegi sirge seljaga seista.

Teiseks oli mingi Bulgaaria rikkuri eralennuk - ta tuli (lennukiga, kuhu oleks mahtunud mitukümmend inimest) oma neitsikuga kahekesi. Lennukist välja astusid nad koos paljude-paljude valgete paberist kinkekotikestega ning tagant pagasiruumist võeti välja veel mitu kohvrit ja kotti. Autojuht, kes neile järgi tuli, oli ilmselgelt põhjusega vaid autojuht. Kui ta reisijate asju autosse pakkima hakkas, pani ta kõigepealt sisse kõik need paberkotikesed ning siis tahtis kohvreid veel sinna peale või ma ei teagi kuhu mahutada. Rikkur ise oli ilmselgelt vähe kirkam kriit ja tõstis paberkotid uuesti välja, et ikka kohvrid kõige alla panna.

Bulgaaria rikkuri eralennuk.

Ka ilm oli vahepeal Pärnus omaette vaatamisväärsus. Ühe päeva jooksul suutsime me näha: päikest, vihma, selget ilma, pilves ilma, vikerkaart, äikest ja rahet... ja mitte et nad oleks kõik lihtsalt korra käinud, vaid nad käisid suht üle ühe: sadas, oli päike, sadas, oli selge, äike, päike, äike + selge + vikerkaar + rahe (kõik korraga pmts) vms. Ülimalt veider ilm.

Pärnu suveilm: vihm, päike, pilved, selge taevas ja vikerkaar.

Kõige meeldejäävam oli aga kogu seal olek üldiselt ning võimalus käia lennuvälja ka lähemalt uudistamas - tunne oli igal juhul vägagi kodune ;) 

Valmis õhku tõusma.

Nii palju siis lühidalt värvilisest Pärnu elust. Kes teab, võib-olla tuleb millalgi inspiratsiooni ja aega natuke ka koolist vms pajatada? Aga hinge kinni hoida selle peale just ei soovita :P

Seda pilti ei saanud ju ometi tegemata jätta :D (vasakpoolne on võtmehoidja).

Lõpu algus

Eilsega sai ametlikult alguse meie Erasmuse-elu lõpp. Nimelt alustas eile Marje oma teed kodu poole. Enne seda käisime veel muidugi del Mundos esmaspäevasel passiõhtul tasuta õlle järgi, hüppasime kodust läbi ning kell 1 öösel läks Marje bussi peale, et alustada teed Istanbuli poole, kust täna hommikul läks tal lend Tallinna.

Kõik koos õhtul müüri peal istudes ning Marje bussi oodates tulid vaikselt tagasi mälestused sellest, kuidas me esimest korda Eskisehiri jõudes sealt samast kohast oma suurte kohvrite ja suure saatjaskonnaga mööda läksime. Värsketena tulid meile meelde, justkui oleks see alles eile olnud, tunded mis meid siia tulles valdasid. Kuidas me astusime sisse tundmatusse ellu ning olime kindlad, et oma uut koduteedki selgeks ei saa. Nüüdseks on aga kõik need tänavad siin omamoodi kodusteks saanud ning toredaid mälestusi väga paljudest kohtadest ja sündmustest. Kuigi vahepeal oli isegi võib-olla teistsugune mulje, siis viimased neli kuud on siiski väga kiiresti möödunud.

Väga kummaline tunne, mis valdab hetkel koju naasmisele mõeldes - korraga nii rõõmustav kui ka kurvastav. Siit Türgi-kodust lahkumist ja sõpradega hüvasti jätmist kergendab kindlasti natukene Eesti-koju jõudmine ja sealsete sõprade ja sugulastega taaskohtumine.

Tagasi Eestisse jõuan ma 27ndal juuni pärastlõunal ning siis olen valmis kõikide oma sõprade-tuttavatega taas kokku saama, nii et andke vaid teada kui soovi on :)

Nüüd aga väikene tagasivaade viimasele neljale kuule:

Türgi

Türgi, ohh... Türgi... põhiline jututeema hetkel minu jaoks.

 

Viibin tõesti hetkel Türgis, kevadsemester vahetusõpilasena. Ning see blogi on jäänud vägagi soiku (mitte et ta seda varem juba ei olnud), kuna pean Türgi jaoks eraldi, vägagi detailset blogi. Uus blogi tuli teha aga selle jaoks, et see blogi siin on jagatud vaid väga piiratud inimestele - jututeemad on liiga erinevad. Tegelikult, kui täpne olla, siis Türgi blogi on teiste jaoks ning see blogi rohkem minu jaoks.

Anyways, kaldun ma juba teemast eemale :D Tavaliselt kui mult keegi küsib: noh, tee kokkuvõte Türgist või kuidas sul läheb, on mu vastus vägagi ebamäärane ning ma arvan et ka pärast Eestisse naasmist läheb veidike aega, enne kui ma mingi standartse vastuse välja mõeldud / sisse harjutatud saan. See ei ole küsimus, millele saaks kokkuvõtet teha. Mulle endale meeldivad vägagi detailid, see on ka põhjus, mis mul teises blogis on mitu postitust pealkirjadega "Igapäevaelust Türgis" ning "Kas ma olen maininud?", kus ma kirjeldan selliseid nüansse siinsest elust, mis igapäevategevuste kirjeldamise juures välja ei pruugi tulla, kuid mida siin elades enam isegi väga tähele ei pane. Küll on nad minu arust vägagi märkimist väärt. Kui aga keegi küsib mult seda küsimust, siis ma arvan, et need detailid pole päris need, mis ta teada tahab. 

 

Mida ta teada tahab siis? Kusjuures, ma ei teagi. Ja ega ta ilmselt ise ka väga ei tea. Koolist? Kool on nagu kool ikka - jah, loengud on inglise keeles (kui veab), mõni mõttetu, mõni asjalik, aga kõik nii igapäevane, et ma ei teagi, mida selle kohta rääkida. Türgist? Inimesed palvetavad 5x päevas, ei kõik ei ole usklikud, aga muidu on elu siin täiesti tavaline - käid poes, käid turul, elad normaalsetes tingimustes, ei oska ka sellest midagi rääkida. Reisid? Neist ma oskaks midagi rääkida, eriti kui mõnel on käidud hiljuti - nt Cappadocia v Antalya. Aga samas see pole see igapäevaelu ju v mis? Kui inimene, kes nt ei loe mu blogi, tahab teada, kuidas mul läheb, siis ta tundub tahtvat sellist üldisemat asja või kiiret ülevaadet, kuigi reisid on tõesti head mõttepausi täitjad - sealt võib muid ideid juurde saada. Kas meeldib? Ma ei saa kellelegi ju ometi öelda "Ei, mulle ei meeldi siin, see on kohutav, tahan ära" (mitte et see kõik ka tõsi oleks). Muidugi meeldib ja nii ma ka ütlen, aga samas ei saa ma kuidagi liiga entusiastlikult seda öelda, sest ma tõesti ei suuda kõike siin 100% nautida. Peab tunnistama, et siia tulek oli mulle tsipa vastukarva ning on asju, mis mind kahe käega Eesti poole tagasi tõmbavad, aga siinne kogemus on ka ikkagi ainulaadne. 

 

 

Aa btw, kui peaks leiduma veel mõni eksinud hing, kes teab selle blogi aadressi, aga mitte minu Türgi blogi oma, siis see on styrgi.blogspot.com.