Eilsega sai ametlikult alguse meie Erasmuse-elu lõpp. Nimelt alustas eile Marje oma teed kodu poole. Enne seda käisime veel muidugi del Mundos esmaspäevasel passiõhtul tasuta õlle järgi, hüppasime kodust läbi ning kell 1 öösel läks Marje bussi peale, et alustada teed Istanbuli poole, kust täna hommikul läks tal lend Tallinna.
Kõik koos õhtul müüri peal istudes ning Marje bussi oodates tulid vaikselt tagasi mälestused sellest, kuidas me esimest korda Eskisehiri jõudes sealt samast kohast oma suurte kohvrite ja suure saatjaskonnaga mööda läksime. Värsketena tulid meile meelde, justkui oleks see alles eile olnud, tunded mis meid siia tulles valdasid. Kuidas me astusime sisse tundmatusse ellu ning olime kindlad, et oma uut koduteedki selgeks ei saa. Nüüdseks on aga kõik need tänavad siin omamoodi kodusteks saanud ning toredaid mälestusi väga paljudest kohtadest ja sündmustest. Kuigi vahepeal oli isegi võib-olla teistsugune mulje, siis viimased neli kuud on siiski väga kiiresti möödunud.
Väga kummaline tunne, mis valdab hetkel koju naasmisele mõeldes - korraga nii rõõmustav kui ka kurvastav. Siit Türgi-kodust lahkumist ja sõpradega hüvasti jätmist kergendab kindlasti natukene Eesti-koju jõudmine ja sealsete sõprade ja sugulastega taaskohtumine.
Tagasi Eestisse jõuan ma 27ndal juuni pärastlõunal ning siis olen valmis kõikide oma sõprade-tuttavatega taas kokku saama, nii et andke vaid teada kui soovi on :)
Nüüd aga väikene tagasivaade viimasele neljale kuule:
No comments:
Post a Comment