Reality

Decisions as I go, to anywhere I flow. 
Sometimes I belive, a time where we should know. 
I can't fly high, I can't go long. 

Today I got a million, Tomorrow, I don't know.

Decisions as I go, to anywhere I flow.
Sometimes I belive, a time where we should know.
I can't fly high, I can't go long.
Today I got a million, Tomorrow, I don't know.

Stop crying like you're home and think about the show.
We're all playing the same game, I'm laying down along.
We're unknown and wrong, special when I come.
Hate will make you cautious, love will make you glow.

Make me feel the warm, make me feel the cold.
It's written in our story, it's written on the walls.
This is our call, we rise and we fall.
Dancin' in the moonlight, don't we have it all?

Decisions as I go, to anywhere I flow.
Sometimes I belive, a time where we should know.
I can't fly high, I can't go long.
Today I got a million, Tomorrow, I don't know.

Make me feel the warm, make me feel the cold.
It's written in our story, it's written on the walls.
This is our call, we rise and we fall.
Dancin' in the moonlight, don't we have it all?

[http://www.lyricsmania.com/reality_lyrics_lost_frequencies.html]

"What has become of me?"

Lihtsalt hämmastav, kui keeruline on mul viimasel aja oma mõtteid formuleerida... Jah, ma olen seda enne ka märganud, aga arvestades viimase poole aasta stressi ja möllu, mis ilmselt selle põhjuseks on, ei ole ma väga ka nagu imestanud. Samas jõudis selle ulatus mulle alles nüüd rohkem kohale, kui ma oma tee taas oma blogisse leidsin... 

Viimase aasta aja jooksul olen ma alustanud umbes 4 postituse kirjutamist... millest ma ühtegi pole lõpetanud ega avaldanud. Viimase 2 aasta jooksul on kokku 10 postitust, millest vaid nelja on näinud ka teiste silmad... Kokku on mul praeguseks 14 Draft postitust. Osad neist sisaldavad võid mõnda nalja päevast, mõnda mõtte arendust erinevatel teemadel, mõni oli hoopis täiesti tühi. Nii mõnigi algab sõnadega "Mulle jälle meenutati blogi, et ma pole ammu sinna midagi kirjutanud."

Mõnel korral neist olengi lihtsalt märkmeid siia teinud, kuid päris mitmed on vähe pikemad mõttekäigud, mida ma olen reaalselt avaldada plaaninud, kuid ühel või teisel põhjusel on need pooleli jäänud...

Nagu tavaliselt ikka alustuseks, lappasin ka seekord mõningaid varasemaid mõttekäike, kuid seekord jäi üks silma, mida ma mitte üldse enam ei mäletanud. Ei oska ka öelda, miks ma seda ei avaldanud.

See postitus pani mind reaalselt mõtlema, "What has become of me?"

6/1/12

"Let's go  FLYING :)"

As in, yes, I'm going to FLY.... someday :D
Igal juhul jah, sain siis Lennuakadeemiasse sisse. Mis nüüd edasi saab? I have no friggin idea...
Aega võttis, higi ja... no pisaraid päris mitte, aga peaaegu... Närvipinge oli igal juhul täitsa olemas.

Räägitakse, et piloodil pole aega perele. Kas see saab tõesti nii võimatu olla?
Räägitakse, et Eestis pole piloodile tööd. Jusiis ma pean välismaale tööle minema...
Ees ootavad füüsika ja elektroonika tunnid. Küll see saab alles "põnev" olema
Mu silmad on vist varsti siiski liiga halvad, et kontrollist läbi saada. Eks ma käi siis opil.

Aga tõsiselt nagu, WHATAA THA HECK
Ma sain sisse. Ja ma tõsiselt tahan sellega jätkata ja piloodiks saada. Nii et ma jätkan. Ja must saab piloot.

Take it or leave it, that was and is my choice.

Good guy TÜ Raamatukogu

Olen avastanud enda jaoks uue elutsemiskoha - TÜ Raamatukogu.

Nimelt on kodu muutunud minu jaoks juba nii igapäevaseks lösutamise kohaks, et seal asjalik olla on juba jube keeruline - ikka tuleb isu mõnda sarja vaadata või niisama millegi muuga tegeleda. Raamatukogus on aga õhkkond teine. Tõsi, see boks, kus ma täna istun, ei ole nii väga asjalik, kui see kus ma eelmine neljapäev istusin. Tänases ruumis on 4+4 boksid - neli istekohta kõrvuti, ees ja kõrval üle pea ulatuvad (siis kui istuda) seinad ning seljataga peegelpildis analoog (8 istekohta 4+4 seljad vastamisi). Kuna olen siin boksis üksi, siis kohusetunne on natuke nõrgem, kui avatud kohas, teised inimesed näoga sinu selja suunas, kuid siiski hulka suurem, kui kodus.

Neljapäeval suutsin päris mitu tundi jutti tegeleda siin oma uurimistööga, tänu raamatukogu vaiksusele ja ümritsevatele töötavatele isikutele. Täna otsustasin mitte uurimistööga rohkem tegeleda, olen muudmoodi asjalik (tegeledes muude kooliasjadega). Natuke tegelen ka muu pahnaga (ilmselgelt), aga vähemalt ei lösuta kogu õhtut maha.

Peaks selle raamatukogus käimise endale rutiiniks võtma...

Lamp

Avastasin just, kui õige on minu blogi nimi minu jaoks: "The Spirit of all Nights".

Taaskord on käes öö, kus Saskia passib voodis ja mõtleb mida teha - magama ju ometi ei viitsi minna... Käin surfan netis paaris kohas, uurin mis Facebookis uut on, peast käib läbi ka mõne raamatu lugemine, aga ometi viitsimist selle jaoks ju ei ole. Nagu ikka aeg-ajalt ette tuleb, leian lõpuks tee oma vanasse blogisse ja loen ajaviiteks ja aegade meenutuseks oma vanasid postitusi.

Blogi sai tehtud 2010 aastal... küll see oli usin aasta, viitsimist oli igasugu asju kirjutada. Selle aasta jooksul tegin 43 sissekannet siia blogisse. Ka 2011 olin päris usin ja üritasin ikka blogi elus hoida, kuid enam see nii hästi välja ei tulnud - kirjutisi oli pea poole vähem (25). Ka 2012 aastal tuli ikka mõni kord meelde, et selline asi nagu blogi on olemas - tervelt 13 korda. Ja 2013... sai ikka paar tähtsamat asja blogis ka ära mainitud :D Okei, tõsi, olin Türgis, kus ma iganädalaselt midagi blogisse kirjutasin, aga mitte siia, seega 2013 arvuks jäi vaid 3... Seega kokkuvõtteks võib öelda, et 2014-le on tehtud ilus algus esimese tugeva postitusega, juba tervelt veebruaris :D
Tegelikult on aastate jooksul ka ligemale 10 draft postitus tehtud - mõni pikemalt juba välja kirjutatud, mõni sisaldab vaid mõnda mõtteterakest - kuid neid enam vast välja kirjutada ei anna, seega päevavalgust nad ilmselt ei näe.

Nii palju siis sellest, juba ongi pea teemadest tühi... :D

Ahjaa... selline fakt veel - viimased kuu-poolteist oli mul plaan suvel (juuni lõpus) jälle Türgis käia (seekord küll 1 nädalaks) - kohalik vibuklubi pakkus mulle head võimalust võistlustel osalemiseks. Samuti oleks saanud häid sõpru uuesti kohata, käia vanades tuttavates kohtades ning tuua veel seda head lahustuvat teed jms asju... Aga tänu türklaste käkikeeramisele (kuskilt lambist arvasid nad, et ma tulen aprillis, kuigi sellest kordagi juttu ei olnud ning plaanitud võistlus tõsteti vist ka nädalake-paar varasemaks), jääb see aga ilmselt ära, sest keset kooli ja eksameid väga just nädalaks ära käia ei saa. Iseenesest on see hea - pole põhjust puududa - kuid samas on ikka kurb ka, ma isegi igatsen mõnda asja sealt...

Lamp...

Pärnu lennujaam

Mulle keegi mainis just vihjena, et ühtegi blogisse pole ühtegi uut postitust ka tulnud - pole midagi lugeda (minu oma siis 'õrna vihjena' nimeliselt välja tuues). Peab mainima, et tal oli õigus. Ma olen tegelikult mitu korda tulnud sellele mõttele, aga pole ilmselgelt selleni jõudnud.

Vaade perroonile Pärnu Lennujaama tornist.

Üks asi, millest ma rääkida tahtsin oli Pärnu Lennujaam, kus sai sel suvel päris omajagu aega veedetud. Päris mõnus oli hommikul hävitaja-müra peale piisavalt üles ärgata, et end natuke kergitada, näha pilust kardinate vahel kahte madalat ülelendu tegevat hävitajat ning siis edasi magada. Iga päev seal nii tegus ei olnud, vahepeal oli paar nädalat täielik vaikus ja ühtegi lennukit ei käinud. Samas, pärast vaikust on ikka torm - ühe päevaga käis läbi 7-8 lennukit. Enamus olid küll väikesed (ultra light lennukid, Piperid, Cessnad), aga leidus ka suuremaid pärleid.

See lennuk lausa kutsus pai tegema...

Uhkeim neist oli DC-3, paarkümmend soomlast käis siin puhkamas. Üli suur ja lahe lennuk oli :P

DC-3 all sai isegi sirge seljaga seista.

Teiseks oli mingi Bulgaaria rikkuri eralennuk - ta tuli (lennukiga, kuhu oleks mahtunud mitukümmend inimest) oma neitsikuga kahekesi. Lennukist välja astusid nad koos paljude-paljude valgete paberist kinkekotikestega ning tagant pagasiruumist võeti välja veel mitu kohvrit ja kotti. Autojuht, kes neile järgi tuli, oli ilmselgelt põhjusega vaid autojuht. Kui ta reisijate asju autosse pakkima hakkas, pani ta kõigepealt sisse kõik need paberkotikesed ning siis tahtis kohvreid veel sinna peale või ma ei teagi kuhu mahutada. Rikkur ise oli ilmselgelt vähe kirkam kriit ja tõstis paberkotid uuesti välja, et ikka kohvrid kõige alla panna.

Bulgaaria rikkuri eralennuk.

Ka ilm oli vahepeal Pärnus omaette vaatamisväärsus. Ühe päeva jooksul suutsime me näha: päikest, vihma, selget ilma, pilves ilma, vikerkaart, äikest ja rahet... ja mitte et nad oleks kõik lihtsalt korra käinud, vaid nad käisid suht üle ühe: sadas, oli päike, sadas, oli selge, äike, päike, äike + selge + vikerkaar + rahe (kõik korraga pmts) vms. Ülimalt veider ilm.

Pärnu suveilm: vihm, päike, pilved, selge taevas ja vikerkaar.

Kõige meeldejäävam oli aga kogu seal olek üldiselt ning võimalus käia lennuvälja ka lähemalt uudistamas - tunne oli igal juhul vägagi kodune ;) 

Valmis õhku tõusma.

Nii palju siis lühidalt värvilisest Pärnu elust. Kes teab, võib-olla tuleb millalgi inspiratsiooni ja aega natuke ka koolist vms pajatada? Aga hinge kinni hoida selle peale just ei soovita :P

Seda pilti ei saanud ju ometi tegemata jätta :D (vasakpoolne on võtmehoidja).

Lõpu algus

Eilsega sai ametlikult alguse meie Erasmuse-elu lõpp. Nimelt alustas eile Marje oma teed kodu poole. Enne seda käisime veel muidugi del Mundos esmaspäevasel passiõhtul tasuta õlle järgi, hüppasime kodust läbi ning kell 1 öösel läks Marje bussi peale, et alustada teed Istanbuli poole, kust täna hommikul läks tal lend Tallinna.

Kõik koos õhtul müüri peal istudes ning Marje bussi oodates tulid vaikselt tagasi mälestused sellest, kuidas me esimest korda Eskisehiri jõudes sealt samast kohast oma suurte kohvrite ja suure saatjaskonnaga mööda läksime. Värsketena tulid meile meelde, justkui oleks see alles eile olnud, tunded mis meid siia tulles valdasid. Kuidas me astusime sisse tundmatusse ellu ning olime kindlad, et oma uut koduteedki selgeks ei saa. Nüüdseks on aga kõik need tänavad siin omamoodi kodusteks saanud ning toredaid mälestusi väga paljudest kohtadest ja sündmustest. Kuigi vahepeal oli isegi võib-olla teistsugune mulje, siis viimased neli kuud on siiski väga kiiresti möödunud.

Väga kummaline tunne, mis valdab hetkel koju naasmisele mõeldes - korraga nii rõõmustav kui ka kurvastav. Siit Türgi-kodust lahkumist ja sõpradega hüvasti jätmist kergendab kindlasti natukene Eesti-koju jõudmine ja sealsete sõprade ja sugulastega taaskohtumine.

Tagasi Eestisse jõuan ma 27ndal juuni pärastlõunal ning siis olen valmis kõikide oma sõprade-tuttavatega taas kokku saama, nii et andke vaid teada kui soovi on :)

Nüüd aga väikene tagasivaade viimasele neljale kuule: