Lõpu algus

Eilsega sai ametlikult alguse meie Erasmuse-elu lõpp. Nimelt alustas eile Marje oma teed kodu poole. Enne seda käisime veel muidugi del Mundos esmaspäevasel passiõhtul tasuta õlle järgi, hüppasime kodust läbi ning kell 1 öösel läks Marje bussi peale, et alustada teed Istanbuli poole, kust täna hommikul läks tal lend Tallinna.

Kõik koos õhtul müüri peal istudes ning Marje bussi oodates tulid vaikselt tagasi mälestused sellest, kuidas me esimest korda Eskisehiri jõudes sealt samast kohast oma suurte kohvrite ja suure saatjaskonnaga mööda läksime. Värsketena tulid meile meelde, justkui oleks see alles eile olnud, tunded mis meid siia tulles valdasid. Kuidas me astusime sisse tundmatusse ellu ning olime kindlad, et oma uut koduteedki selgeks ei saa. Nüüdseks on aga kõik need tänavad siin omamoodi kodusteks saanud ning toredaid mälestusi väga paljudest kohtadest ja sündmustest. Kuigi vahepeal oli isegi võib-olla teistsugune mulje, siis viimased neli kuud on siiski väga kiiresti möödunud.

Väga kummaline tunne, mis valdab hetkel koju naasmisele mõeldes - korraga nii rõõmustav kui ka kurvastav. Siit Türgi-kodust lahkumist ja sõpradega hüvasti jätmist kergendab kindlasti natukene Eesti-koju jõudmine ja sealsete sõprade ja sugulastega taaskohtumine.

Tagasi Eestisse jõuan ma 27ndal juuni pärastlõunal ning siis olen valmis kõikide oma sõprade-tuttavatega taas kokku saama, nii et andke vaid teada kui soovi on :)

Nüüd aga väikene tagasivaade viimasele neljale kuule:

Türgi

Türgi, ohh... Türgi... põhiline jututeema hetkel minu jaoks.

 

Viibin tõesti hetkel Türgis, kevadsemester vahetusõpilasena. Ning see blogi on jäänud vägagi soiku (mitte et ta seda varem juba ei olnud), kuna pean Türgi jaoks eraldi, vägagi detailset blogi. Uus blogi tuli teha aga selle jaoks, et see blogi siin on jagatud vaid väga piiratud inimestele - jututeemad on liiga erinevad. Tegelikult, kui täpne olla, siis Türgi blogi on teiste jaoks ning see blogi rohkem minu jaoks.

Anyways, kaldun ma juba teemast eemale :D Tavaliselt kui mult keegi küsib: noh, tee kokkuvõte Türgist või kuidas sul läheb, on mu vastus vägagi ebamäärane ning ma arvan et ka pärast Eestisse naasmist läheb veidike aega, enne kui ma mingi standartse vastuse välja mõeldud / sisse harjutatud saan. See ei ole küsimus, millele saaks kokkuvõtet teha. Mulle endale meeldivad vägagi detailid, see on ka põhjus, mis mul teises blogis on mitu postitust pealkirjadega "Igapäevaelust Türgis" ning "Kas ma olen maininud?", kus ma kirjeldan selliseid nüansse siinsest elust, mis igapäevategevuste kirjeldamise juures välja ei pruugi tulla, kuid mida siin elades enam isegi väga tähele ei pane. Küll on nad minu arust vägagi märkimist väärt. Kui aga keegi küsib mult seda küsimust, siis ma arvan, et need detailid pole päris need, mis ta teada tahab. 

 

Mida ta teada tahab siis? Kusjuures, ma ei teagi. Ja ega ta ilmselt ise ka väga ei tea. Koolist? Kool on nagu kool ikka - jah, loengud on inglise keeles (kui veab), mõni mõttetu, mõni asjalik, aga kõik nii igapäevane, et ma ei teagi, mida selle kohta rääkida. Türgist? Inimesed palvetavad 5x päevas, ei kõik ei ole usklikud, aga muidu on elu siin täiesti tavaline - käid poes, käid turul, elad normaalsetes tingimustes, ei oska ka sellest midagi rääkida. Reisid? Neist ma oskaks midagi rääkida, eriti kui mõnel on käidud hiljuti - nt Cappadocia v Antalya. Aga samas see pole see igapäevaelu ju v mis? Kui inimene, kes nt ei loe mu blogi, tahab teada, kuidas mul läheb, siis ta tundub tahtvat sellist üldisemat asja või kiiret ülevaadet, kuigi reisid on tõesti head mõttepausi täitjad - sealt võib muid ideid juurde saada. Kas meeldib? Ma ei saa kellelegi ju ometi öelda "Ei, mulle ei meeldi siin, see on kohutav, tahan ära" (mitte et see kõik ka tõsi oleks). Muidugi meeldib ja nii ma ka ütlen, aga samas ei saa ma kuidagi liiga entusiastlikult seda öelda, sest ma tõesti ei suuda kõike siin 100% nautida. Peab tunnistama, et siia tulek oli mulle tsipa vastukarva ning on asju, mis mind kahe käega Eesti poole tagasi tõmbavad, aga siinne kogemus on ka ikkagi ainulaadne. 

 

 

Aa btw, kui peaks leiduma veel mõni eksinud hing, kes teab selle blogi aadressi, aga mitte minu Türgi blogi oma, siis see on styrgi.blogspot.com.

The Secret

The Secret. 

Mulle kunagi soovitati sellenimelist raamatut lugeda. Ma alati mõtlesin, et see on mingi jutukas ning nagu ikka: küll ma millalgi loen. Nüüd ma hakkasin juba kahetsema, et ma seda kohe lugema ei hakanud, kui mulle seda soovitati.

Eile õhtul näidati mulle aga samanimelist filmi. Isegi selline dokumentaal pigem, mitte päris mängufilm. Ja kuigi alguses võib see tunduda vägagi uskumatuna, siis tegelikult järele mõtlema hakates, on see ikkagi päris tõele vastav. Mõtle kas või oma minevikule, kunagistele tegevustele ja otsustele. Kas sa suudad julged väita, et sinuga pole kunagi midagi sellist juhtunud? Kui jah, siis ma väga ei taha sind uskuda.

Ma soovitan seda filmi soojalt - mina nautisin seda väga. Ja mitte ainult selle pärast, et see pani mind iseennast analüüsima või et seltskond oli hea, vaid see tekitas minus ka väga hea tunde - kogu õhtu oli mul väga hea tuju. Ole positiivne, mõtle positiivselt ja kõik läheb hästi! ;)

NB! Täna tuli selle talve teine lumi maha ;) aga eks ole vaikselt aeg ka juba... musti jõule väga ei tahaks :D jälle

Esimene lumi

Written on 27. October.
See blogi tundub hetkel natuke liiga suvine, et postitada teemat "esimene lumi", aga mulle sobib hetkel üks selline suvine lehekülg küll.

Jah, reedel tuli maha esimene lumi. See meenutas natuke selle aasta 1. aprilli, kui ilm "aprillinalja" tegi - olenemata juba tulnud kevadisest tundest sadas lund terve ööpäeva, tekitades suured lumekuhjad ja -hanged igale poole.

Neljapäeval sõitsin ma päris mitu korda autoga. Hommikul oli näha, et sadas vihma. Päeava peale muutus see vihm aga juba lörtsiks. Õhtul arutlesin juba enda ette, kas seda saab lausa lumeks juba nimetada. "Noh, esimene lumi esimeseks lumeks, küll see hommikuks juba ära sulanud on," mõtlesin mina õhtul magama minnes.

Talv saabus väga äkitselt - pilt naabri motokast

Järgmisel hommikul ei olnud aga vaja ainult a'la 10 cm lund autolt maha pühkida vaid see sealt lahti kraapida - kõik see oli tugevalt auto külge jäätunud. Tol hommikul Ülenurmele autoga ei olnudki kõige hullem sõita, mis sest et suve rehvid all olid. Õhtupoole olin ma aga vennal külas ning me otsustasime ta naisega koos Lõunakeskuses toidupoes käia.

Wow... nagu tõesti wow. Enam ma autot ei puutu enne, kui talverehvid all või lumi sulanud. Ei, ma ei pannud matsu. Aga ega palju puudu ka ei jäänud. Ja seda lausa paaril-kolmel korral. Ma sõitsin meelega ja teadlikult aeglaselt ja ettevaatlikult, hakkasin varakult pidurdama jne. Aga mitu korda ma olin juba peaaegu kindel, et ma ei saa enne ringteed või ees olevat autot seisma. Õnneks napilt sain, kuigi ühel korral neist tänu käsipidurile (jah, auto tõmbas külje ka natuke ette, aga kiirus oli siiski vägagi minimaalne ning juhitavus saabus peagi). Rohkem segadusse ajav oli aga see, et nii libe oli, et mitmel korral ma ei saanud paigaltki võetud - auto lihtsalt ei hakanud liikuma, rehv käis all ringi.

Esimest korda hingasin ma välja vist alles siis, kui ma olin auto oma hoovi ära parkinud ning süüte välja keeranud. Süda peksis sees veel terve õhtu.

Olenemata hilinemistest lennujaamas imestan ma siiski, et lennuliiklus säilis - kuidas nad küll maandutud said?

Lennujaam. Allikas: http://pilt.delfi.ee/picture/14902207/

Eile nii mõnigi mainis mulle, et täitsa selline tunne on, et peaks paar nädalat pausi, teeks piparkooke ja peaneks jõululaulud mängima. Mina tol hetkel küll väga ei nõustunud, vaid olin rohkem luma peale pahane. Praegu, aknast välja vaadates, tekkis küll tahtmine jõulukaunistusi üles panema hakata :D
 


Aga alles on ju oktoober! Noortel on alles koolivaheaeg ja puha :S 26. oktoobril esimene lumi, ja mitte väike! Tavaliselt on ikka novembri alguseni ilma lumeta vastu pidanud... ja seda jätku lubatakse hetkel järgmise nädala keskmeni vähemalt...

U17 Eesti ja Walesi jalgpallimäng, 26.10.12. Allikas: http://pilt.delfi.ee/show_original/14904199/